Uudised

Sportland Magazine annab ülevaate HC Kehra uue hooaja eesmärkidest

Demokraatiast loobunud HC Kehra ootab uut tõusu

Demokraatia ja sport ei sobi kokku – sellisele järeldusele jõudis HC Kehra käsipallimeeskonna juhtkond tänavu kevadel. Treeneripingil tehti jõulised muudatused eesmärgiga taastada klubi kunagine hiilgus.

Kaks hooaega Kehrat juhtinud Indrek Lillsoo ja Jaan Kauge – meestele andis teatepulga üle klubi alates 1991. aastast juhendanud legendaarne Jüri Lepp – üritasid edu saavutada nii öelda kaasava lähenemisega. Tulemused aga näitasid, et pehmem stiil edu ei too. Kahe hooaja väljapaistvaimaks saavutusteks jäi mullune Eesti karikavõit.

„Tulemused polnud ootuspärased ning muudatusi toetasid nii juhtkond kui ka mängijad,“ lausub Kehra mänedžer Rene Kaalo. „Vajasime uutmoodi lähenemist. Lillsoo sattus peatreeneriks keerulisel ajal. Pärast Jüri Lepa perioodi proovisime pisut rohkem demokraatiat juurutada ja asi läks käest ära. Spordis selline töömeetod ei toimi.“

Mäng kiiremaks

Uute juhendajate otsinguil kaugele ei vaadatud. Saatuse tahtel kaalus mängijakarjääri lõpetamist Kehra enda kasvandik Kaupo Liiva. Kõigest 28-aastane vasakukäeline ääremängija ei saanud enam käsipallist täit mõnu tunda, sest paaril viimasel aastal kimbutasid teda erinevad jalavigastused. Liiva oli eelnevalt mängimise kõrvalt juhendanud Kehra esiliiga võistkonda ja päris tundmatus kohas ta vette ei hüpanud. Tõsi, otsus ei sündinud kiiresti ja Kaalo pidi jah-sõna tükk aega ootama.

„Rene tegi ettepaneku suvalise päeva suvalisel ajal. Naersin alguses ta välja,“ meenutab Liiva. „Kaalusin ettepanekut kaks-kolm nädalat. Pole lihtne mängijast sama klubi peatreeneriks tõusta. Olen paljude nüüdsete alluvatega pikalt koos mänginud ja mõned on minust kümmekond aastat vanemad. Võtsin treeneritöö vastu, sest ei saanud enam mängijana piisavalt panustada ja teist sellist pakkumist ei pruugi tulla.“

Lootustandva mängijana tõusis Liiva kiiresti Eesti rahvusmeeskonna huviorbiiti ja 20-aastaselt teenis pallur oma esimese välislepingu, kui siirdus Šveitsi klubisse Wacker Thun. Paraku sai Liiva tugevas liigas end proovile panna vaid ühe aasta. „Klubi tõmbas majanduskriisi tõttu eelarvet koomale ja kolm leegionäri saadeti minema,“ lisab Liiva, kes pärast seda on esindanud ainult Kehrat.

Liiva kõrval istub treeneripingil samuti Kehra kasvandik 23-aastane Mart Raudsepp. Kui ametliku protokolli kohaselt on Liiva pea- ja Raudsepp abitreener, siis meeskonnasiseselt on mõlemal mehel võrdsed vastutusalad ja rollid. „Rõhun meeskondlikule tegutsemisele. Tundus, et vahepeal hakkas vaim alt vedama. Võtsime kasutusele ka uue mängujoonise, eesmärk on tempot kiiremaks ajada,“ selgitab Liiva.

„Meeskonna tegevus peab olema mõtestatud ja põhjalikult analüüsitud. Esimesed kolm kuud on näidanud, et kord on majas,“ tunnustab Kaalo uut treenerite tandemit. „Liiva tegutses nii mängija kui ka esiliiga klubi treenerina hingestatult ning ta klappis mängijatega. Raudsepp on mitu aastat Kehra noori juhendanud ja tema liitumine esindusmeeskonnaga oli loogiline jätk.“

Eurosarjaks vaja miljonit

Käsipalli mängitakse Kehras juba 1961. aastast ja on raske leida kohalikku, kes ei oleks vähemal või rohkemal määral alaga seotud. Seetõttu nimetatakse Kehrat uhkusega käsipallilinnaks. Kehral on nii noorte, juunioride, meeste, tüdrukute kui ka klubi fännide võistkond. Erinevates treeninggruppides harjutab ligi kakssada noort. Juhtkonna jaoks on tähtis, et käsipall jõuaks igaüheni ja klubi tegemised läheksid kogukonnale korda.

1991. aastal loodud HC Kehra käsipalliklubi tulnud meeste arvestuses 11 korda Eesti meistriks ning kolm korda Balti liiga võitjaks. Edukaim hooaeg oli aastatel 2005/2006, kui kehralased võitsid lisaks Eesti meistri- ja karikavõistluste esikohale ka kuldmedali Balti liigas. Kehra on alates 1993. aastast osalenud regulaarselt ka eurosarjades, kuid kahel viimasel hooajal on sellest võimalusest loobutud.

„Eurosarjas läbilöömiseks oleks vaja vähemalt miljonieurost eelarvet,“ märgib Kaalo. „Kui esimeses ringis viib loos kokku tavaliselt jõukohase vastasega, siis seejärel ootab reeglina märkimisväärselt tugevam profiklubi. Üks euromäng läheb maksma umbes 10 000 eurot ja see käib meile praegu üle jõu.“

Eesti ühe tituleerituma käsipalliklubi kasvandikud on hinnatud ka Euroopa klubides. Tegevmängijatest teenivad Saksamaal leiba Janar Mägi, Armin Pärt ja Marius Aleksejev ning Rumeenias on kanda kinnitanud Martin Johannson.

Kui veel selle aastatuhande alguses panustas Kehra valdavalt oma kasvandikele – seda asjaolu rõhutas korduvalt uhkusega klubi asutaja Jüri Lepp –, siis viimastel aastatel on piiri tagant abi otsitud. Käesoleval hooajal kuulub Kehra koosseisu neli leegionäri: valgevenelased Anton Barouski ja Mikita Jermaševitš, ukrainlane Dmitro Jankovski ning serblane Bogdan Vukoicic.

„Oleme leegionäre kaasanud olude sunnil. Noortetöös jäi meil vahepeal sisse viieaastane auk, mille jooksul ei saanud esindusmeeskond väärt täiendust. Praegu on meil kümmekond noort, kes võiksid kahe-kolme aasta pärast meistriliigas tegijad olla,“ vaatab Kaalo tulevikku lootusrikkalt.

Youtube viis serblaseni

19-aastane Vukoicic leidis tee Kehrasse omapärasel moel. Treeneritepaar kasutas vasakukäelise mängija otsingul Youtube’i abi, sisestades otsingusse vastavad märksõnad. Ühe video juures olid ka  Vukoicici kontaktid, mis kohe ka rakendust leidsid.

HC Kehra esindusmeeskond on poolprofesionaalne – enamik mängijatest töötavad või õpivad. Täiskohaga käib leegionäridest tööl ka Jankovski, kellele maksab palka Kehra klubi üks sponsoritest, logistikaettevõte CF&S. Võimalik, et Barouski ja Jermaševitš saavad õige pea rakendust ühes Kehra firmas. Inglise keelt valdavat Vukoicicit paneb end ilmselt proovile noortetreenerina. Lisatöö tegemine on paratamatu, sest Kehra klubi 200 000 euro suurune eelarve ei pea proffide palkamisele vastu.

„Ida-Euroopast pärit palluritele on Kehra vahepeatuseks. Nad saavad euroopalikumas klubis mängida ja kõvasti trenni teha. Kõik on nende endi kätes – ilusate soorituste korral avanevad kindlasti uued uksed. Meil pole kahju neid tugevamatesse klubidesse saata,“ kinnitab Kaalo.

Kehra tegevjuht on võtnud leegionäride värbamisel eeskuju Soome tippklubist Riihimäe Cocksist. Valitseva Balti liiga võitja ridadest leiab koguni kümme piiritagust mängijat, ka treenerid ei ole kohalikud. Ka põhjanaabrite juures teevad käsipallurid spordi kõrval tavatööd.

Võrkpalli edulugu tekitab kadedust

HC Kehra mänedžeri Rene Kaalo hinnangul tuleb Eesti käsipalli arengu nimel panustada senisest rohkem alaliidu töösse. „Käsipalli harrastajaskond on päris suur, kuid Eesti Käsipalliliit ei suuda praeguse inimkoosseisuga potentsiaali piisavalt ära kasutada. Alaliidus peaks töötama vähemalt seitse täiskohaga inimest. Siis saaksid ka klubid sealt suuremat tuge,“ räägib Kaalo.

Kaalo vaatab meeldiva kadedusega võrkpalli arengut. „Kümme aastat tagasi olid käsipall ja võrkpall alaliitude tasemel võrdsel positsioonil. Pärast seda on võrkpalli kõvasti panustatud ja tulemus on silmaga näha. Teine huvitav ettevõtmine võrkpallis on Saaremaa võrkpalliklubi loomine. Huvitatud inimesed otsustasid, et Saaremaale tuleb teha meistriliiga

Sportland Magazine

Tekst: Merilin Piirsalu